Suvejahe

Mul on külm.

Mu käed on jahedad.

Mu varbad on jääs.

Mul on mugav.

Nii pehme on siin 

teki ja patjade sees.

See on perfektne ruum:

valge pitskardin,

lai peegel,

üüratu voodi.

Ma olen nii 

iseenda moodi.

Ent magama jäädes 

ilma ei saa,

kui haaran suure padja,

seda kujutan sinuna,

et oled koos minuga

siinsamas samuti,

kahekesi kõrvuti.

Ei taha kuidagi 

olla siin täna.

Palvetan öösi

sind unenäos näha..

Muud ei ole

On ainult üks tee, mida mööda minnes mu’st keegi midagi 

ei taha, 

ei oota, 

ei heida ette, 

ei loodagi.

Üks tee, 

kus ei passi maailmalõpp,

kus vaakub aeg.

Minu valgusvihk,

minu valge laev.

Sellel teel on taevas sinisem, kõige sinisem sinine.

Tee, kus silm kuulab puudelatvade valssi.

Üks tee, kus olulisuse kaotab kõik.

Viskan ümbritseva varna, 

ei huvita mind miski muu, 

ainuüksi õrnhall veerandkuu.

Elulõik, mida täidab minu rahu, 

loeb vaid see.

On ainult üks tee, üks tee…

kodutee.

Mitte nii, nagu sa arvad

Armuma.

Kena sõna.

Ma armun.

Kaks kena sõna.

Ma armun ainuüksi sind vaadates.

Mida kauem ma sind vaatan, seda sügavamalt ma armun.

Ei, ma ei mõtle niimoodi.

Ma armun su eksistentsi:

sinu olemasolu, su silmad, su käed, su juuksed, su naeratus, su tavaolek.

Puhtalt see mõte, et sul on oma elu, mõtted ja ihad, paneb mind armuma.

Et me eksisteerime samal ajahetkel.

Juba see, kui lihtsalt seisaksid mu ees ja vaataksid mulle otsa, ei, sa võid isegi silmad sulgeda, ning ma sind vaatan, võtab sõnatuks. Sa oled ime.

Ma armun su minevikku, sinu olevikku.

Ma armun sinusse kui kingitusse.

Sa oled selle maailma kingitus.

Sa oled minu maailma kingitus.