Kui mina Eha Paabo tunnis istet võtsin, oli keemiakursus juba kaks nädalat kestnud.

Mind huvitab, kuidas erinevad õpetajad õpetavad — igal autoriteedil on selles valdkonnas omamoodi käekiri. Ja kui tekib võimalus enda huvi arendada, tuleb sellest kinni haarata!

Ühel saatuslikul teisipäeval küsisin õpetaja Eha Paabolt (kellega mul muidu tunde üldse ei ole) luba 11.b klassi tundi pealt vaadata. Õpetaja oli igati vastutulelik, samas ka uudishimulik. Miks peaks õpilane tahtma oma vabast ajast veel tundides käia?

Mis mulle tunnis silma jäi

Õpetaja teietab õpilasi täiesti loomulikult, mis minu meelest loob ühtse keskkonna — inimesed hindavad üksteist. 

Mind üllatas enim see, kuidas Eha Paabo õpetab: jätab mõningad laused lõpetamata. Ta palub hoopis mõnel õpilasel õige lõpp öelda. Samamoodi küsib õpetaja jutu käigus küsimusi ning laseb õpilastel individuaalselt vastust lahti seletada.

Tund on tempokas, eriliseks madistamiseks aega ei leidu. Õpilasi küsitakse suhteliselt juhuslikult üle klassi. Neid, kes jäävad silma näiteks niisama jutustamisega, võib juba hetke pärast oodata küsimus tunni teema kohta. 

Klassi keskendumine oli märgatav — võiks isegi öelda, et õpilased olid silmnähtavalt locked in. Selline keskkond äratas minus endaski huvi keemia vastu juba enne minu keemiaperioodi algust.