Peaaegu igal söögivahetunnil võivad treffneristid sööklast kuulda järgnevaid lauseid: „Kelle õpilaspilet ei läinud läbi?” või „Liigutage, liigutage, teised tahavad ka süüa.” Ei hüüa neid naerulsui keegi muu kui Svetlana. Uurisime Miilanguga, mis toimub meie kooli söökla kulisside taga, mis on Svetlana lemmiktoit ja milline on söökla töötajate igapäev.

Enne kui alustame. Kuidas teil kooli algus on läinud?

Õppeaasta algus, nagu alati, algab suure töökoormusega, kuid peagi läheb kõik oma tavapärast rada. Kõige toredam on uute kümnendikega tutvumine. Loomulikult on meil alati hea meel ka oma vanu õpilasi taas näha.

Mis on teie täpne ametinimetus?

Daily koolisöökla juhataja.

Kuidas te üldse söökla töö juurde jõudsite?

Neli aastat tagasi astusin esimest korda tööle täiesti uude valdkonda. Minu uueks töökohaks sai Baltic Restaurants Estonia söökla imelises Hugo Treffneri gümnaasiumis. Enne seda olin aga 22 aastat seotud iluvaldkonnaga. Olin maniküüri- ja pediküürimeister ning õpetaja. Mul olid oma ilusalongid ja koolid ning koolitasin uusi meistreid üle kogu Eesti. Osalesin ka erinevatel maniküüri- ja küünedisainivõistlustel ning saavutasin auhinnalisi kohti. See oli minu jaoks väga oluline ja südamelähedane osa elust – armastasin oma tööd ja nautisin väga inimeste õpetamist ning oma teadmiste jagamist. Kahjuks tekkisid mul seljaga terviseprobleemid ja pidin oma senise tööga hüvasti jätma ning oma tegevusvaldkonda täielikult muutma. 

See ei olnud lihtne otsus, sest 22 aastat ühes valdkonnas on väga pikk aeg. Nii otsustasingi proovida midagi täiesti uut – asusin tööle kooli söökla juhatajana. Ja teate mis? Selgus, et ka see töö võib olla väga huvitav ja südamelähedane! Tänu sellele tööle suhtlen taas iga päev paljude inimestega. Eriti meeldib mulle aga see, et kõik meie gümnasistid on nii erinevad – igaüks oma iseloomu, huumori ja energiaga. Nad on ägedad, lõbusad ja omanäolised! Elu näitas mulle, et isegi siis, kui üks uks sulgub, võib avaneda uuem ja huvitavam. Mõnikord tuleb lihtsalt julgeda astuda samm tundmatusse. Nüüd olen juba neli aastat selles uues peatükis ja olen väga tänulik selle kogemuse, uute inimeste ja võimaluste eest. 

Mida teie töö endast täpsemalt kujutab?

Minu töö koolisööklas seisneb loomulikult selles, et teid hästi ja maitsvalt toita. Aga kui nüüd tõsiselt rääkida, siis on see tegelikult väga vastutusrikas töö. Kõigepealt tuleb õigesti tellida vajalikud toiduained ning enne seda kõik väga täpselt, lausa grammi täpsusega välja arvutada. Iga kuu tuleb teha menüüsse vajalikud täiendused ja muudatused ning valmistada meie kokale ette retseptid. Samuti tuleb kaup vastu võtta, kontrollida ja tegeleda saatelehtedega. Tööpäeva jooksul pean pidevalt kontrollima e-posti, sest sinna tuleb palju erinevat infot ja kirju, millega tuleb tegeleda. Loomulikult kuulub minu töö juurde ka suhtlemine personaliga ja paljude teiste inimestega. Aga kõige tähtsam ja kõige toredam osa minu tööst on ikkagi see, et saan olla vahetundide ajal koos teiega! Nii et jah – minu töö ei ole ainult teie maitsvalt ära toitmine. Selle taga on päris palju planeerimist, arvutamist, organiseerimist ja vastutust.

Nüüd ilmselt kõige tähtsam küsimus. Mis on teie lemmiktoit?

Mul ei ole otseselt ühte kindlat lemmiktoitu, mulle meeldib kõik. Aga eriti armastan punast kalamarja.

Millised on igapäevased raskused teie töö puhul?

Tuleb lahendada erinevaid probleeme, kui need peaksid tekkima. Näiteks võib juhtuda, et firma ajab kauba või toiduained segamini ja saadab meile hoopis midagi muud.

Pikad ja venivad sööklajärjekorrad on hetkel pakkunud kõneainet nii Treffipihis kui õpilaste seas. Kas see on teie arvates probleem? Kui on, siis kuidas seda lahendada? 

Pikkade järjekordade vältimiseks soovitan teil tulla klassidega sööma just teile ettenähtud ajal. Ja kõige parem on omavahel rohkem suhelda siis, kui olete oma toidu kätte saanud ja lauda istunud, mitte järjekorras seistes.

Kas on mõni seik, näiteks söögivahetunnis juhtunust, mis toob tänaseni teile muige näole?

Muidugi on! Kõige rohkem naersin eelmisel aastal siis, kui Christer Tasa tuli söögivahetundi enda joonistatud õpilaspiletiga. Foto asemel oli seal hoopis smiley. :) Seda ma mäletan vist elu lõpuni!

Kas teil on välja kujunenud mõni lemmikõpilane, kellel lubate heldema käega rohkem makarone või kana tõsta?

Mul ei ole otseselt lemmikut. Ma armastan ja austan teid kõiki võrdselt. Kui aga näeme, et toitu jääb palju üle, siis lubame teil alati natuke rohkem võtta. Samas peate ise ka jälgima, et võtate taldrikule ainult nii palju toitu, kui jõuate ära süüa.

Kas teil on mõni soovitus või ettepanek õpilastele, et söökla ka edaspidi oleks lemmikpaik, kuhu tulla söögivahetundi nautima?

Tulge alati sööklasse rõõmsa ja positiivse meeleoluga! Vabal ajal või siis, kui tund jääb ära, võib alati sööklasse tulla, lihtsalt istuda, sõpradega aega veeta ja juttu ajada. Meil on alati hea meel teid näha!