Septembri alguses tekkis mul mõte kirjutada artikkel sallivusest – sellest, kuidas me kõik võiksime üksteist rohkem sallida ja toetada. Enne kirjutama asumist otsustasin kontrollida, mida sõna “sallivus” tähendab. Sõnaveebis on seda määratletud nii: “heatahtlik, salliv suhtumine harjumuspärasest erinevasse; teistsuguste inimeste või inimrühmade, nende arvamuste, hoiakute, kommete tunnustamine”. Märkasin, et selle sõna sünonüümiks on toodud ka “tolerants”. Minu jaoks tundusid need kaks sõna aga väga erinevad. Kui ma kujutan ette sallivust, meenub mulle pilt maakerast, mille ümber on lapsed, kes hoiavad kätest kinni. Kujutades ette aga tolerantsi või tolereerimist, seostub see pigem kannatamise või leppimisega – mitte kübetki sallivuse maailmapäästvat hõngu. Miks see nii on? Kas olen ma sallivusest valesti aru saanud? Tuleb välja, et sõna tähendus on ajas muutunud ning eristatakse peamiselt kahte käsitlust: enne valgustusajastut ja pärast valgustusajastut.

Enne ajalukku hüppamist pean täpsustama, mis erinevus on eesti keeles sallivusel, sallimisel ja tolereerimisel. Sõna “sallivus” ehk tolerantsus tähendab ühiskondlikku hoiakut ning sõna “sallimine” ehk tolereerimine konkreetset suhtumist või millegagi leppimist. Samuti on minu meelest sallivusel ja tolerantsusel erinevad varjundid: sallivus kõlab positiivsemalt ja tolerantsus neutraalsemalt. Selles artiklis kasutan kõiki neid sõnu samatähenduslikult.

Sallivus enne valgustusajastut

Sõna “tolerants” tuleneb ladinakeelsest sõnast tolerare, mis tähendab “taluma, kannatama, leppima”. Euroopas muutus sallimine tähtsaks teemaks pärast reformatsiooni ja ususõdu. Sellel ajal tähendas see millegi väljakannatamist, mida inimene ise halvaks pidas. Sallimine oli peamiselt seotud usuga. Inimestel oli kindel arusaam sellest, milline usk on “õige”, kuid lepiti sellega, et eksisteerisid teised uskumused. Varauusaja Euroopas kujuneski üheks peamiseks probleemiks see, kuidas suhtuda teistesse religioonidesse ning kuidas nendega hakkama saada. Oli arusaam, et sallimine on miski, mida võimulolija teistele annab või ei anna. Heaks näiteks on 1598. aastal välja antud Nantes’i edikt, kus Prantsusmaa kuningas Henry IV kuulutas Prantsusmaa valitsevaks usuks katolitsismi, kuid oma uskumusi võisid kuulutada ka hugenotid ehk protestandid. Samas ei lubatud hugenottidel Pariisi oma kirikut ehitada, sest katoliiklust peeti ainuõigeks usuks. 

Valgustusajastu

Valgustusaja mõtlejad hakkasid nägema sallivust peamise voorusena. Seda nähti vähem valitseja armulikkusena ning rohkem inimese enda õigusena. Sellegipoolest seostas enamik inimesi sallimist jätkuvalt järeleandmise või halvaga leppimisega, kuna selles liikumises osales vaid väike osa ühiskonnast. Usulises kontekstis tähendas progressiivne mõtteviis seda, et erinevate religioonide kooseksisteerimine on vajalik. Voltaire arvas, et religioosne pluralism on hea, sest see aitab vältida religioosse türannia ohte. Tema meelest soodustas sallivus kaubandust, tuues näiteks Londoni börsi, kus kauplesid omavahel eri rahvustest ja religioonidest inimesed. Ta arvas, et kui Inglismaal oleks kaks religiooni, muutuksid nende uskude järgijad vägivaldseks, kuid kuna uske oli mitmeid, pidid inimesed õppima üksteise kõrval elama. Aga kas vooruslik sallivus peaks olema piirideta?

Sallivuse paradoks

Filosoof Karl Popper kirjeldas 1945. aastal oma raamatus „ Avatud ühiskond ja selle vaenlased” („ The Open Society and Its Enemies”) sallivuse paradoksi: kui ühiskond sallib ka neid, kes on sallimatud, võivad need, kes sallivust ei tunnista, kasutada neile antud vabadust sallivuse hävitamiseks. Popper ei arvanud, et sallimatud arvamused tuleks keelata, vaid neile peab vastu astuma arutelu ja avaliku arvamusega. Alles siis, kui keeldutakse mõistlikust arutelust ja vastuliikumised pöörduvad vägivalla või ähvarduste poole, peab ühiskonnal olema õigus ennast kaitsta ja kehtestada piiranguid.

Popper sidus selle paradoksi kahe sarnase paradoksiga, millest üks on Platoni vabaduse paradoks, mille kohaselt võib piiramatu vabadus enese hävitada. Kui kõigil on piiramatu vabadus, saab tugevam kasutada oma vabadust nõrgema vabaduse ära võtmiseks.

Kas sallivus tähendab võrdsust?

Me võime küll erinevaid vähemusi sallida, kuid kas see tähendab, et nad on võrdsed liikmed ka meie ühiskonnas? Valgustusajastu lõpus tekkis küsimus, kas sallivuse mõiste on üldse kohane. Toodi välja, et sõna “sallivus” on iseeneslikult juba türanlik, sest võimul on õigus nii sallida kui ka mitte sallida. See kriitika tekkis vana, negatiivse sallivuse mõiste kohta. Kui aga tänapäeval öelda kellelegi “ma sallin sind”, ei kõla see nagu austamine või võrdsus, vaid nagu leppimine sellega, et keegi eksisteerib, meeldib see või mitte. Seega võib sallimine vahepeal varjata ebavõrdsust. Inimest sallitakse, kuid teda ei kohelda võrdsena.

Sallivus tänapäeval

Tänapäeval on sallivusel palju laiem tähendus. Sõnaveebi määratlusest ilmneb kaasaegne arusaam sallimisest, millega kaasneb austus ja heatahtlikkus. Nüüdisaegne sallivus on teiste vaadete aktsepteerimine, isegi kui me nendega ei nõustu. See on suur muutus võrreldes varauusaegse arusaamaga, kus tolereerimine tähendas talumist või kannatamist. Sallivust võib seostada ka hoolivuse ja üksteise võrdse kohtlemisega.

Järeldusena võib öelda, et tegelikult ei ole ma mõistest “sallivus” valesti aru saanud, vaid selle tähendus on ajaga muutunud. Tänapäeval ongi sallivusel laiem tähendus, mille kaudu saame rääkida hoolivusest ja üksteise hoidmisest.

Seega kui me tahame teada, kas me üksteist sallime, siis missugust sallimist me mõtleme? Kas piisab sellest, et me üksteist kannatame, või võiksime üksteisest hoolida ja suhtuda teistesse heatahtlikult?