Juba teist aastat toimus loomehüpe, mis võimaldas 14-26-aastastel noortel arendada oma tugevusi läbi suvise projekti. Valdkonnad, mille raames projekti sai teha, olid muusika, tants, kunst, etenduskunst, keel, kirjandus, loodusteadus, täppisteadus, tehnoloogia, robootika ja muu üldkultuur (sport oli välistatud).

Esimest korda toimus loomehüpe 2025. aastal ja oli suunatud 15-20-aastastele noortele. Selle raames rahastati kuni 10 loomehüppe projekti ja nende elluviimiseks anti 600 € ja kulutatud raha maksti tagasi tšekkide alusel. Mentoriks oli neil räppar Säm. Tegutsemise periood oli 21. juulist 1. septembrini. 

Sel aastal toimunud projekt oli juba suunatud 14-26-aastastele noortele. Selle raames anti 946 €, mitte projekti elluviimiseks, vaid stipendiumina, ehk seda saadi n-ö palgana, millelt ei võetud makse. Rahastati kuni 15 projekti ja mentoriteks olid noorsootöötajad. Tegutsemise periood algas 15. juunil ja kestis 6 nädalat.

Ka meie õpilased on osalenud loomehüppe projektides. 

2025. aastal osales Brittany Otti oma projektiga „Lasteraamat „Suvi tädi Mölli juures“

Esimest korda kuulsin sellest projektist 2024. aastal, kui toimus sarnase formaadiga projekt. Kahjuks ei õnnestunud mul tollel aastal oma vanuse tõttu projektist osa võtta, sest siis oli vanusepiiriks 16 aastat. Kui kuulsin, et see projekt tuleb taas, otsustasin võimalusest kinni haarata. Kaalusin avalduse esitamist pikalt, kuid kaks päeva enne tähtaega otsustasin siiski selle esitada. Tol aastal viisid oma projekti ellu viis noort koos minuga.

Algselt ei olnud mul üldse ideed kirjutada raamat, vaid plaan oli kasutada oma põhikoolis loovtööks valminud näidendit ning lavastada see lühifilmiks. Kuid ühes kehalise kasvatuse tunnis tuli meil sõpradega juttu erinevatest nimedest ning tunni käigus tekkis meil tädi Mölli tegelaskuju. Arutasime, missugune tädi Mölli välja näeb ning millega ta igapäevaselt tegeleks. Mõte tädi Möllist kui raamatutegelasest hakkas mu peas kummitama ning tundsin, et mul on vaja kirjutada temast raamat. Kuna tädi Mölli kõlas üsna lapsesõbralikult, siis otsus kirjutada just lasteraamat polnud eriti raske. 

Kui päris aus olla, siis projekti alguses olin ma üsna kindel, et olen võimeline raamatu ilma suuremate mõõnadeta valmis kirjutama. Mul oli kindel plaan ja siht, kuhu ma peaksin iga nädala lõpuks jõudma. Iseennast tundes ei läinud kõik nii ladusalt, kui algselt arvanud olin. 

Esimesel kahel nädalal voolasid sõnad minust välja loomulikult, kuid kolmandaks nädalaks leidsin ennast nii-öelda inspiratsiooniaugus. Ajalise surve tõttu polnud mul eriti aega ka tühja dokumendi taga istuda. Muidugi oli mul plaan olemas, aga ideid sõnadesse panna oli keeruline. Selles olukorras tuligi appi meie projekti mentor räppar Säm. Ta jagas oma kogemust laulusõnade kirjutamisel ning kuidas tema on leidnud erinevaid viise, kui tundub, et kirjutada on ekstreemselt raske. Kõige rohkem soovitas ta võtta hetk aega ja mõelda millelegi muule. 

Trükisoojad raamatud jõudsid paar päeva enne projektide esitlemist Tartusse. Projektide esitlemine toimus 1. septembril 2025. Tarkusepäeva festivalil sai iga osaleja rääkida oma projekti sünniloost ning valmimisest.

Kuna tädi Mölli esimene raamat lõppes tegelase jaoks suure üllatusega, siis võib-olla on tulevikus oodata tema seiklustele ka järge, aga eks seda näitab aeg.

2026. aastal osales Juliana Klement oma projektiga „Isikunäitus „Vaikus pärast tormi““

Kuulsin sellest võimalusest täiesti kogemata, kui valisime Tartu linna noortevolikogu istungil inimest, kes meie poolt neid projekte hindama läheb. Olin väga uudishimulik ja uurisin hiljem, mis asi see ikkagi on. 

Olles selline, nagu ma olen, hakkasin sellest mõtlema alles viis päeva enne taotluse esitamise tähtaega. Oli palju erinevaid projektiideid, alguses oli mõte teha sõbrannadega ühisnäitus, aga kuna ma jätsin kõik nii viimasele momendile, siis kirjutasin projekti ikkagi isikunäituse jaoks.

Näituse teemat valisin samuti viie päeva jooksul. Alguses oli mõte teha midagi sunshine, lollipops and rainbows ehk midagi rõõmsat ja päikeselist väikese udunoodiga. Hiljem arenes see välja puhtalt limbo temaatikaks, mis räägiks vahepealsusest ja tundmatusest.

Minu aastal kandideeris 38 inimest, stipendium väljastati ainult 15 kandidaadile. Ma ei oodanud, et ka mina saan stipendiumi. Ei tea, kas see oli mu geniaalne idee või hea oskus end teksti abil müüa.

Projekt oli sisuliselt väga lihtne – isikunäitus segameedias, teemaga, mis räägib tihedast udust elus, kui sa ei tea, kuhu liikuda. Plaani järgi pidi see sisaldama fotograafiat, miniskulptuure, joonistusi ning õli- ja akrüülmaale. Akrüülmaale ma ikkagi ei teinud, sest olen ise suur õlivärvide armastaja.

Nagu ka esimese aasta loomehüppel, pidime oma projekte esitlema. Esitlesime neid 12. augustil, kui toimus rahvusvaheline noortepäev, mille raames toimusid ka meie kooli juures erinevad tegevused.

Paraku oli nii, et mul polnud sellel päeval kõik teosed veel valmis. Kui mentor küsis, kas kõik on valmis, siis muidugi väitsin, et on. Tegelikkuses lõpetasin viimaseid maale päev enne näituse avamist, enda suuremat maali maalisin kella viieni varahommikul, kuni jõud rauges. Samal hommikul kell 11 läksin 4-tunnise unega Tartu Noortegarantii Tugisüsteemi kontorisse oma maale paigutama. Selle käigus läks mu lõputöö raam kaks korda katki, kuna see oli nii raske, et tamiil ei jõudnud seda hoida, mistõttu kukkus töö raamiga maha. Muidugi parandasin raami ära ja kõik sai korda. Lõpetasin teoste paigutamise alles kella 17 paiku. Pärast seda kirjutasin kiiresti A4 paberi suuruses näituse tutvustuse, sellega oli kõik näituse avamiseks valmis.

Näituse avamine toimus 18.08.2026 kell 18.00 Tartu Noortegarantii Tugisüsteemi ruumides. Selline kellaaeg, päev ning koht ei olnud valitud juhuslikult. Nimelt kõlab number 8 hiina keeles sarnaselt sõnadega õitseng ja rikkus ning NGTS-i kontorisse satuvad noored, keda see näitus kõige rohkem võiks kõnetada. Olen ise kuulnud ühelt külaliselt, et minu teosed justkui räägiks tema olukorrast, mis mind rõõmustas, mitte sellepärast, et ta on selles olukorras, vaid seepärast, et valisin õige koha näituse läbiviimiseks.