Kui suunduda varasügisesse rappa ja jälgida erilise hoolsusega maad katvat samblavaipa, võib märgata, et terve rabapind on kaetud punaste mummudega. Käes on jõhvikahooaeg, mis pole eestlastele kui põlistele korilastele sugugi üllatav teadmine. Eks ole ju igal suguvõsal omad salajased marja- ja seenekohad, mille jagamine on kui pühaduseteotus. Kuid nii nagu elu, on ka loodus muutlik ning vaarvanemate jõhvikapaigad võivad olla kas hävinenud, võõraste poolt avastatud või laudteedel liikuvate matkajate poolt tühjaks korjatud.

Liikudes mööda juba sisse tallatud radu, jõuame marjadeni paratamatult liiga hilja. Varasemalt pakkus raba meile kaitset ja hingerahu segastel aegadel, nüüd aga kardame kalduda kõrvale juba ette rajatud teelt isegi siis, kui mängus on kullahinnaga magushapud marjad. Paistab, justkui oleksime kaotanud oma esivanematele omase söakuse ja enesekindluse. Liigume hanereas mööda laudteed, pistes põske vaid rajaäärseid jõhvikaid, millest kõige magusamad näivad alati meie saabumise hetkeks läinud olevat. Aeg-ajalt jagab keegi sotsiaalmeedias oma uhket marjasaaki, vihjates uue salajase korilusparadiisi avastamisele. „Vaata, milline saak!” ahhetame. „Oleks vaid minu suguvõsal mõni säärane marjakoht.” 

Tõdeme, et oleme loodusest liialt kaugenenud, et ei tunne samblavaibal enam mitte rahu, vaid eksimishirmu. Kuigi olukord paistab täbar, lepime sellega siiski. Me ei kaalu hetkekski varianti, et võib-olla avas too korjaja ise selle paradiisi uksed, kasutamata seejuures mõnelt esivanemalt laenatud võtit. Kadunud pole sugugi kõik marjakohad, me lihtsalt ei julge enam rajalt kõrvale kalduda. Aheldades end etteantud teid tammuma, röövime endalt võimaluse avastada midagi uut.

Ons laudteelt kõrvale astumine tõesti nõnda õõvastav? Kas poleks elu uhkeim marjasaak mitte seda riski väärt?